Juba mitmendat aastat võtavad meie gümnasistid kirjandustundide raames osa Eesti Mälu Instituudi ja ajaleht Postimehe korraldatud kirjakonkursist „Kiri küüditatule”, mis on pühendatud märtsiküüditamise mälestuspäevale. Võistlusele esitatud kirjad olid suunatud 1949. aasta märtsis küüditatud eestlastele: pereliikmetele ja lähedastele, kuid ka võhivõõrastele, et pidada meeles nende kannatusi ning tutvustada küüditatuile tänapäeva Eestit – selle valusid ja rõõme.
Antud artiklisse on nopitud välja Secunda õpperühmade silmapaistvamad kirjatükid.
KAROLA LEE AASAVELT
KONKURSS „KIRI KÜÜDITATULE” PEAPREEMIA
Kallis Eha
Kui sind tol hommikul kodust välja viidi, olid vaid 19-aastane. Kujutan ette, et sinu elus oli rohkelt mõtteid, armastust ja unistusi – palju enam, kui sulle võimalikuks tehti. Sellel hetkel, kui sind relvaga ähvardati ning noored juured maast välja tiriti, kaotati ära sinu õigus mõtelda ja areneda ning sind vormiti millekski staatiliseks. Elust muutus tähtsamaks ellujäämine – sinust sai võitleja, haaraja ning kinnihoidja.
Saan sellel suvel täisealiseks, 18-aastaseks. Omandan numbri, mis sinu ajal tähendas sümboolselt arvatavasti kordades vähem, kui meie ühiskonnas praegu. Kuigi olen teadlik meie praeguse ilma muredest (valutan südant selle üle, et õelus ikka veel maailmas õnne rõhub, annan endast parima, lugedes, vaadates ja kuulates teiste vaevuseid jne), olen selle koorma endale valinud vabatahtlikult, sest mind ennast need ohud ei paina. Täna, vastlapäeval, on minu suurimaks mureks see, millisest jahust kukli ma valin ning kui palju ma neid tervislikkuse piirides sööma peaks. Natuke laiemalt võib-olla mõtisklen, kuidas ma sellel nädalal oma koolitöid ja vaba aega jaotan. Mis eesmärgid endale sean – kuhu poole tüürin praegu, et tulevikus jõuda õigesse sadamasse. Milline on see õige sadam: õige kool, linn, töökoht.
Minu ning minu kaasteeliste elu peamine kimbatus sirgub valikuvõimalusest mitte selle võimatusest. See on ülim vabadus, mida üks inimene ja rahvas omada saab ning ka peaks. Mul on erakordselt kahju, et sinult see varastati. Samas arvan, et olid erakordselt julge sellele vastu seistes. On määramatult julge loovutada enda teerajad ning muutuda nupuks mängus, mille reegleid ja kurssi sa ei tea. Salata ennast vaid lootuses, et kunagi koidab vabadus. Et kunagi saaks sinu riik ja inimesed valida ise enda mängu.
Enim kardan ma, et minus endis ning minu kaaslastes seda julgust pole. Häbenen, kuidas meid on hellitatud võidetud valikuvabadusega niivõrd palju, et selles hiilgab nüüdseks vastu inimlik nõrkus: võimalus põgeneda. Selleks ma sulle kirjutangi, et manitseda enda tänamatust ning tuletada meelde kõike, mida on.
Nüüdseks on see aeg käes – meie kodumaast on saanud vaba ruum, kus iga isiku käekäik sõltub tema oma ideedest ja tegudest. Ning vabadus muudab meid turvaliseks ja annab jõudu kasvada. Metsadel vohada, linnadel kerkida, mõtetel ilmneda, lauludel kõlada ja tantsudel sündida.
Vilja saab lõigata vaid seal, kus eelnenud on pingutus ja vaev. Saan täna muretseda oma rohkete valikute üle ainult tänu sellele, et sina need kunagi ohverdasid. Olen terve enda elu sulle võlglane. Ning kuigi on võimalik, et ma ei pea iial oma aja jooksul seda võlga tasuma, on mul ausa inimese kohustus ja südametunnistus seda vajaduse ilmnedes teha. Juba vaid sinu auks.
Sind tänades
Karola
MERIBEL LEHEMETS
KONKURSS „KIRI KÜÜDITATULE” ERIPREEMIA
Tere, Milvi!
Sa ei tea mind, kuid mina tean Sinu lugu. Sind äratati üles ööpimeduses, kui Sinu kodu uksele koputasid karmid sõdurid. Sul ei olnud aega oma mänguasju kaasa võtta ega hüvasti jätta koduga, mille aknast paistis Su lemmikpuu. See sama tammepuu, mille otsas Sa alati turnida armastasid ning mille tüvele oma nime graveerisid. Selle asemel leidsid ennast kitsast vagunist, kus külm õhk tungis läbi riiete. Ema hoidis Sind tugevasti enda ligi, et oma keha soojust Sulle edasi anda. Ta silmad olid nutmisest punased, kuid ta sundis end kergelt naeratama, justkui oleks see Sind lohutanud. Rongi rappumine tegi Sind uimaseks, kuid magada polnud võimalik. Ümberringi nutsid lahastavalt lapsed ja täiskasvanud sosistasid omavahel hirmunult. Sa olid segaduses, kuna sa ei teadnud, kuhu teid viiakse ega mis sind ees ootab.
Ma kirjutan Sulle tulevikust, ajast, kus Sa oled saanud oma koha Eesti ajaloos. See, mis Sinuga juhtus, ei ole unustatud ning ei saa kunagi unustatud. Sinu ja tuhandete teiste nimed on kirjas mälestusmärkidel, et meenutada, kui palju valu ja kannatusi üks võõras võim meie rahvale tõi. Teie kodud võeti, teie elud rööviti, kuid mälestusi ei saanud keegi kustutada. Alles 1991. aastal, pärast pikki aastakümneid kestnud võõrvõimu all kannatamist, sai Eesti lõpuks vabaks ja võisime rääkida tõtt. Tõtt Sinust, Milvi, ja kõigist teistest, kelle elu jäi pooleli, kuid kelle lugu elab edasi.
Tänapäeva Eestis on vabadus midagi, mida me oskame hinnata, sest me teame, mis tunne on see kaotada. Me mäletame, millise hinnaga see vabadus tagasi võideti ja just seetõttu hoiame seda nii kalliks. Meie lapsed kasvavad üles teadmisega, et neil on kodu, mille pärast ei pea kartma. Meie koolides õpitakse ajalugu avameelselt ja õpetajad räägivad teie lugusid, et neid ei unustataks. Meie riigil on oma keel, oma valitsus, oma hümn ja meie enda loodud seadused. Me austame ning järgime neid, kuna Eesti on meie kodu. Igal aastal, 24. veebruaril, tõuseb sini-must-valge lipp kõrgele vardasse, et sümboliseerida meie riigi iseseisvust ja vastupidavust. Kuid me ei tähista ainult vabadust, vaid mälestame ka neid, kellel ei olnud võimalust seda päeva näha. Me mõtleme Sinule ja kõigile teistele, kelle lapsepõlv, kodu ja unistused rööviti. Meie kohus ei ole hetkel vaikida, vaid mäletada. Mäletada Sind ning kõiki neid, kelle elu jäi pooleli, kuid kelle lugu elab edasi meie ajaloos.
Eesti eest seisab palju inimesi ja organisatsioone, kelle eesmärk on kaitsta riiki ning tugevdada rahvuslikku kaitsetahet. Kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed on valmis kaitsma Eestit igas olukorras, kui abi tarvis. Meil on politseinikud ja piirivalvurid, kes tagavad meie turvalisuse, päästeametnikud, kes tulevad appi kriisihetkedel, ning välisluureametnikud ja julgeolekutöötajad, kes hoiavad ära varjatud ohte. Õpetajad, ajaloolased ja kirjanikud mängivad suurt rolli, kuna nende töö tagab, et me ei unusta oma minevikku, sealhulgas selliseid traagilisi sündmuseid nagu küüditamine. Meie Eesti on täis kogukonnaaktiviste ja vabatahtlikke, kes aitavad täiustada meie ühiskonda. Minu jaoks on väga olulised noorteorganisatsioonid, mis kannavad edasi isamaalisi väärtusi, eriti Kodutütred ja Noored Kotkad. Need on noored tüdrukud ja poisid, kes saavad parimaid eneseteostusvõimalusi ning omandavad isamaalise hariduse, mis õpetab neid armastama ja hoidma oma kodumaad. Mul on olnud au kuuluda Kodutütarde organisatsiooni juba kümme aastat ning see on andnud mulle hindamatu kogemuse. Olen õppinud sügavamalt mõistma ja väärtustama oma kodumaad – selle kaunist loodust, rahu, värvikust ja ühtekuuluvustunnet. Ma olen kindel, Milvi, et ka Sinule oleks Kodutütarde tegevus südamelähedane olnud, sest see on pakkunud tuhandetele noortele tüdrukutele võimaluse kasvada tugevaks, teadlikuks ja oma rahvast hoolivaks nooreks.
Ma annaksin endast kõik, et saaksid minuga koos Eestimaa suve nautida. Kujuta ette, et hommikul äratab sind soe päikesekiir, mis õrnalt su nägu paitab. Aknast välja vaadates avaneb sulle pilt lopsakast rohelisest murust, mille sees mõni rohutirts siristab, ja puulatvades laulavad linnud oma hommikusi meloodiaid. Pakiksime seljakotti maitsvaid suupisteid, paneksime selga ujumisriided ning viskaksime rannapalli jalgratta korvi. Siis hüppaksime ratastele ja väntaksime koos järve äärde. Seal kastaksime end värskendavasse vette, pritsiksime üksteist naeru saatel ja mängiksime palliga, kuni lõpuks täiesti väsinud oleme. Vahepeal viskaksime end sooja liiva peale, laseksime päikesel oma nahka paitada ja kuulaksime vee vaikset loksumist kaldale. Päev mööduks märkamatult, kuni lõpuks on aeg koju õhtusööki sööma minna. Laud oleks kaetud aias, verandale, kus läheduses lebab rahulikult pere truu koer. Õhus oleks tunda suitsugrilli mõnusat aroomi, mis lubab aimata, et kohe serveeritakse midagi maitsvat. Lauale ilmuvad värsked puuviljad, mahlased marjad ja jahutavad joogid. Hetk hiljem tuuakse otse grillilt tulnud šašlõkk, kõrvale krõbe must leib ja imeliselt lõhnav suitsutatud mais. Me istuksime laua ümber, räägiksime päeva muljetest ja naeraksime pisarateni, arutades kõige jaburamaid mõtteid, mis parasjagu pähe tulevad. Ma soovin südamest, et ka Sina oleksid saanud sellist suvepäeva kogeda, kasvõi üheks ainsaks päevaks.
Milvi, Sa olid vapper ning tugev. Su silmis oli lootust. Palju rohkem, kui oleks seda oodanud kelleltki, kellelt võeti kodu, lapsepõlv ja tulevik. Paljud kaotasid lootuse aja jooksul, kui päevad muutusid kuudeks ja aastateks, kuid Sina hoidsid seda viimse hetkeni. Ma ei saanud Sind päästa sellest külmast lumehangest, kus veetsid oma viimased eluminutid, kuid ma saan Sind meenutada ja rääkida Su lugu, kanda seda edasi, et maailm ei unustaks. Ma palvetan, et ükski laps ei peaks enam sellist saatust kogema. Mitte ükski süütu hing ei peaks kunagi tundma seda hirmu, mida Sina tundsid. Sinu kannatuste hinnaga sai Eesti tagasi selle, mis oli kord röövitud – kodu, mille aknast paistab vabadus.
Sa olid tubli, väike Milvi. Ma loodan südamest, et oled nüüd paigas, kus pole enam külma, hirmu ega valu, vaid kus on ainult rahu ja soojus, mida Sul tookord ei lastud tunda. Sinu nimi ja saatus elavad edasi meie mõtetes, et maailm ei unustaks ebaõiglust, mida Sina ja paljud teised pidid taluma. Me jääme Sind igavesti mäletama ning austama, kallis Milvi.
Alati Sinuga
Meribel Lehemets
MATHIAS LOHU
Kallis Tiiu Teesalu (Põder)
Kui see kiri peaks kunagi sinuni jõudma, siis mina olen Mathias Lohu, õpin praegu Paide Gümnaasiumis 11. klassis ning ma loodan, et su päev on päikselisem kui need külmad päevad. Ma ei tea, kas sa oskad seda uskuda, aga meil on nüüd vähemalt internet ja soojad toidupoodide järjekorrad.
Aga tead, ma mõtlen alati, kuidas oleks kõik olnud, kui sul oleks olnud sel ajal mobiiltelefon ja internet. Ma kujutan ette, et see oleks olnud päris teistsugune. Võib-olla oleksid sa salvestanud vlogi „Kuidas jääda ellu Siberis ja ikka naerda“. See vlog oleks kindlasti saanud palju vaatamisi ja laike.
Aga eks see ole ka osa meie ajaloost. On tore, et praegu, Eestis, on meil lõpuks vabadus, ja kõige tähtsam on see, et me ei pea enam kartma, kas homne päev toob kaasa Siberisse viiva rongi või jääme elama oma maale. Eestis on asjad palju paremaks läinud. Me ei unusta kunagi neid aegu, aga meil on võimalus hoida oma mälestused ja samas liikuda edasi.
Ma usun, et meil kõigil on endiselt midagi õppida – kuidas ellu jääda ja naerda ka kõige raskematel aegadel. Kui te kõik oleks suutnud Siberi külmuses säilitada väikse huumorimeele, siis see oleks kindlasti aidanud. Isegi kui ma mõtlen, kuidas sa seal hommikust õhtuni külmas rabelesid ja mina siin mõtlen, kas suudan hommikul ärgata enne kella kümmet, siis on ikka suur vahe, eks? Aga see on meie ajalugu ja meie pärand.
Sa tead, et vaatamata sellele, mis on olnud, on meie südames alati olemas lootus ja usaldus, et parem tulevik on meie ees.
Olgu see tulevik täis naeru ja sooja kodu, et meil ei oleks kunagi enam vaja mõelda külmale viinale või Siberile.
Soojade tervitustega
Mathias Lohu
OTT ARTUR OLLIK
Tere, August Ollik
Ma olen Teie lapselaps, täpsemalt Teie tuleviku lapse laps. Soovin Teile kirjutada, et jagada mõningaid mõtteid selle kohta, mis meid tulevikus ees ootab ja kuidas meie kodus, Eestis, asjad käivad samal ajal, kui Te olete kaugel.
Alustan sellest, et ütlen, et tulevikus on Eesti vaba ja iseseisev riik. Me elame rahulikus maailmas, kuigi suuremad riigid, nagu Venemaa ja USA, toovad mõningaid murettekitavaid võimalusi, mis võivad viia kolmanda maailmasõjani. Aga sellegipoolest elame me Eestis vabana ja iseseisvana.
Eesti saavutas vabaduse 1991. aastal ja on sellest ajast tugevalt edasi arenenud, olles üks maailma tehnoloogiliselt arenenumaid riike. Eestis on elada mugav ja turvaline ning igaühel on õigus öelda oma arvamus ja elada oma elu nii, nagu soovib. Mina elan Kesk-Eestis, kus käin gümnaasiumis ja elame rahulikku elu.
Kuid tahan ka rääkida, mis toimub Eestis samal ajal, kui Te viibite Siberis. Eestlased ei ole kunagi loobunud oma vastupanust Nõukogude Liidule. Metsavennad, kes jätkavad võitlust, on üks paljusid näiteid, kuidas meie rahvas ikka veel oma vabaduse eest seisab. Paljud inimesed, sealhulgas Teie, on küüditatud Siberisse.
Aastal 1953 toimub suur muutus, kui Stalin sureb. Te saate siis varem vabaks, ja kuigi see ei too kõike korraga, hakkavad asjad tasapisi muutuma. Teile on kirjutatud surmatunnistus ja ametlikult olete Te surnud. Kuid peagi, kui Te vabanete, saate endale Haapsalust uue isikut tõendava dokumendi. Pärast seda alustate uut elu, leiate endale uue abikaasa ja saate poja, kes on minu isa.
See on minu lugu ja tulevikuvisioon. Loodan, et see annab Teile vähemalt mingi ülevaate sellest, mis siin toimub ja mis meid ees ootab.
Lugupidamisega
Ott Artur Ollik
ANDREAS PÕLLUMÄE
Kallis Anton Aleksander Põllumäe
Ma kirjutan Sulle ajast, mida Sa ei oska ette kujutadagi. On aasta 2025 ja Eesti on vaba. Ma tean, et kui Sa seda kirja loeksid, istuksid Sa kusagil Siberi külmas pimeduses, teadmatuses, kas Sa kunagi veel oma kodumaad näed. Ma tahaksin Sulle nii väga öelda, et ära kaota lootust, sest ühel päeval on Eestil taas võimalus vabaks saada.
Ma ei tea, kas Sa oled veel elus, kui see päev kätte jõuab. Ma ei tea, kas Sa jõuad tagasi oma koju, oma peret näha, oma põldu harida. Aga ma tean, et Sinu ja kümnete tuhandete teiste küüditatute kannatused ei jää unustusse. Me mäletame teid. Me räägime teie lugusid. Me langetame pead teie mälestuseks.
Eesti, mille Sa 1949. aastal maha jätsid, pidi veel kaua kannatama. Vabadusest ei saanud rääkida, Siberist tagasi pöördunud pidid elama hirmu ja vaikimise tingimustes. Aga see ei kestnud igavesti. 1991. aastal sai Eesti taas iseseisvaks. Me ei pidanud enam kuuluma Nõukogude Liidu alla, me saime taas oma elu ja riigi üle otsustada. Ja kuigi minevikku ei saa muuta, saime me vähemalt tunnistada, et see, mis teile tehti, oli kuritegu.
Tänapäeva Eesti on hoopis teistsugune. Me kuulume vabade riikide perre, oleme osa Euroopast, reisime vabalt, õpime omaenda keeles ja meenutame oma ajalugu uhkuse ja valuga korraga. Meie tänavad ei karda enam öösiti astuvaid sammukajasid, mis võiksid tähendada uksele koputavaid küüditajaid.
Ma tahaksin Sulle öelda, et Sa ei olnud üksi. Kuigi võis tunduda, et kõik hüljati ja maha jäeti, ei unustanud Eesti oma inimesi. Ja kuigi Sa ei teadnud, kuidas lugu lõpeb, siis mina tean. See lõppes vabadusega.
Olgu Sinu hing rahus, Anton Aleksander.
Sügava austuse ja mälestusega
Andreas
