10. oktoobril 2024 jagas Paide Gümnaasiumi abiturient Rait Kohk kooliperele oma lugu ausalt ja südamest. Ta rääkis, kuidas tuli toime kahe järjestikuse raskekujulise vähidiagnoosiga ning millist rolli mängisid tema elus inimesed: sõbrad, pere ja koolikaaslased. Loengu eesmärk oli suunata noori oma elu rohkem hindama, väärtustama sotsiaalseid sidemeid ning nägema, kui olulised on toetavad suhted ka kõige keerulisematel hetkedel.
2021. aasta kevadel, kui Rait oli üheksandat klassi lõpetamas, halvenes tema tervis. Tal ilmnesid ebatavaline väsimus, suur unevajadus ja tugev öine higistamine. Alguses pidas ta seda lõpueksamite pingest tulenevaks, kuid peagi suunas perearst ta Tartu Ülikooli Kliinikumi. Seal diagnoositi Hodgkini lümfoom, pahaloomuline lümfirakkude kasvaja. Kuigi paljud murduks sellise diagnoosi all, ei tundnud Rait kordagi hirmu – ta oli veendunud, et saab terveks. Teda toetasid arstid, pere ja sõbrad, kes olid pidevalt tema kõrval. Rait tegi ära põhikooli lõpueksamid, sai lõputunnistuse ning alustas suvevaheajal keemiaravi. Keemiaraviga kaasneb paratamatult ka juuksekadu, mis tekitab paljudes ebakindlust, kuid Rait ei teinud teist nägugi. Teda ei häirinud niivõrd see, et tal oli vähk, vaid hoopis see, et ta ei saanud oma sõpradega koos aega veeta nagu varem. Õnneks olid suhtluseks olemas videomängud ja suhtluskeskkonnad. Rait kuulutati 2021. aasta lõpus tervenenuks, kuid enne 2022. aasta veebruari ei tohtinud ta kodust välja minna ega sotsialiseeruda, kuna tema immuunsüsteem polnud veel piisavalt tugev. Kui see võimalus lõpuks saabus, sai ta taas koolis käia ja sõpradega aega veeta. Alguses tekitas mütsiga koolis käimine temas ebamugavust, sest ta kartis, et näeb teiste silmis kummaline välja. Tegelikult oli vastupidi – nii õpilased kui ka koolitöötajad võtsid teda soojalt vastu ning Rait sai Tertia klassi lennukaaslastega koos põhikooli lõpetada.
Secunda klassis oli Rait nagu tavaline koolipoiss, kellel justkui polekski raske haigus tema elus eksisteerinud. Ta veetis palju aega sõpradega ja tegeles tegevustega, mis talle meeldisid. Haigus tuli talle meelde vaid siis, kui tuli kindla aja tagant Tartus kontrollis käia.
Paraku naasis haigus 2023. aasta sügisel, kui Rait oli äsja alustanud gümnaasiumi lõpuklassi. Seekord tuli see tagasi tugevamal ja raskemal kujul. Haiglast sai nagu tema teine kodu, kuna keemiaraviseansid kestsid kauem ja olid kurnavamad – keha võitles kõige vastu. Ent ta usk ei kadunud kordagi. Rait teadis, et peab sellest elusana välja tulema ja miski ei takista teda.
Kõige raskem kuu oli veebruar, mil talle tehti tüvirakkude siirdamine. Sellele eelnes intensiivne keemiaravi, mis hävitas tema immuunsüsteemi, kuid oli vajalik positiivse tulemuse saavutamiseks. Rait põdes läbi kõrge palaviku, kõhulahtisuse ja ninaverejooksud, sai toitu veeni kaudu ning kaotas suure osa kehakaalust. Need katsumused kestsid ligi kolm nädalat. Kui lõpuks ilmnesid esimesed märgid, et siirdamine toimib, tuli päike taas pilvede tagant välja. Kui keha hakkas paranema, ei suutnud ta siiski normaalselt puhata. Rait kaotas ajutiselt võime magada ja oli vahel kuni 72 tundi järjest ärkvel. Arstid pidid lõpuks unerohtudega sekkuma.
Siirdamine oli sedavõrd tõhus, et juba veebruari lõpus sai Rait koju naasta ning peagi ka kooli tagasi suunduda. Koolist oli ta eemal olnud pool õppeaastat, kuid ees ootasid juba gümnaasiumi lõpueksamid. Ka sel korral võttis koolipere poisi soojalt vastu. Rajaleidja abiga koostati talle isiklik õppekava, et jõuda järele seni õppimata jäänud materjalidega. Talle anti valida, kas lõpetada gümnaasium koos oma lennukaaslastega lihtsustatud õppekava järgi või jääda veel üheks aastaks kooli ja omandada keskharidus maksimumõppekava alusel. Rait valis viimase.
Gümnaasiumi lõpueksamid tegi Rait ära juba eelmisel aastal. Sellel õppeaastal on ta koolis osalise koormusega, et järele teha ning õppida möödunud aastal tegemata jäänud tööd ja õppematerjalid. Ta võtab kooli rahulikult ega sea hinnetele ülemäära suurt rõhku, kuna tema sõnul muudab see kooliskäimise palju meeldivamaks. Tervis on tal praegu korras. Rait sai kolm kuud kergemat järelravi, kuid nüüd käib ta ainult regulaarselt kontrollis.
Rait usub, et igast raskusest on võimalik üle saada, kui elus on üldiselt kõik korras – kui on sõbrad, hooliv pere, head suhted koolis ja palju vahvaid tegemisi. Oma loengus soovitas ta mitte eriliselt kohelda vähihaigeid, sest nad on täiesti tavalised inimesed. Pidev poputamine ja erikohtlemine toovad lihtsalt rohkem meelde, et ollakse haige. Rait on õnnelik, et sai lõpuks enam kui sajale koolipere liikmele südamelt ära rääkida, kuidas viimased neli aastat teda mõjutanud on ning mis sellega kaasnes. Samas avardas ta ka paljude õpilaste arusaama haigusest ja sellest, mida see inimesega teeb.
Raidi loeng oli kogu koolipere jaoks üks õppeaasta liigutavamaid. Oma kooli õpilasena jagas ta väga isiklikku ja raskelt kogetud lugu, mis puudutas paljusid kohalolijaid. Loengu ajal võis näha paljusid õpilasi ja õpetajaid pisarais, samas kajastus nende silmis ka suurt imetlust. Loeng lõppes suure aplausiga, mille saatel tõusid kõik toolidelt ja plaksutasid, et avaldada Raidile austust ja tunnustust tema julguse ja avameelsuse eest jagada.
